Düsplaasia

Puusaliigese düsplaasia (Hip dysplasia, edaspidi HD) ja küünarliigese düsplaasia (Elbow dysplasia, edaspidi ED)

• Düsplaasia on vaegareng, mille tõsisem vorm põhjustab lonkamist ja liigeste põletikku. Puusaliigese düsplaasia (edaspidi HD) ja küünarliigese düsplaasia (edaspidi ED) on pärilik, geenidega edasi kantav haigus, mis on mõjutatud ka keskkonnateguritest. See on üpris sage paljudel koeratõugudel, sh shibadel.
• Düsplaasia puhul ei vasta liigeste ehitus sellele, mida peetakse anatoomiliselt normaalseks. Tagajärjeks on liigeste lõtvus, osteoartriit ja taandarenev liigesehaigus, mis on tingitud sellest, et keha üritab stabiliseerida lõtvu puusaliigeseid.
• Düsplaasiaga kaasneb liikumisel suur valu, mille vähendamiseks üritab loom võimalikult vähe kannatuse all olevat puusa liigutada. Koer liigub siis ebaloomulikult, astub kahe jalaga korraga või kangelt
• Eestis on kasutusel FCI düsplaasia hindamise süsteem (A, B, C, D, E), kus A tähistab tervet liigest, B peaaegu normaalset liigest, C kerget düsplaasiat, D keskmist ja E rasket düsplaasiat. Küünarliigese düsplaasiat tähistatakse numbritega 0, 1, 2 ja 3, kus 0 on normaalne liiges.

Põlvekedra paigaltnihkumine (patella luksatsioon)

Põlvekedra paigaltnihkumise (patella luksatsioon) all mõistetakse põlvekedra normaalse asendi muutust nii sisse-kui väljapoole. Põlvekedra nihkumist sissepoole nimetatakse mediaalseks patella luksatsiooniks ja väljapoole lateraalseks patella luksatsiooniks. Põlvekedra paigaltnihkumine võib osutuda probleemiks kõigile koeratõugudele.Kergemaid juhtumeid koeraomanik tingimata isegi ei tunne ära.

Põlvekedra paigaltnihkumise astmeteks on: 0 (terve), I-aste, II-aste, III-aste ja IV-aste.

Entroopia

Entroopium on lauserva sissepoole pöördumine. See on tavaline silmaprobleem ja võib olla kaasasündinud ja ilmneda varsti pärast sündi või omandatud hilisemas elus. Kõige sagedamini esineb see koerte alumistel silmalaugudel. 

Entroopium, mida peetakse pärilikuks, areneb tavaliselt mõne kuu jooksul pärast sündi. Entroopium võib areneda ka hilisemas elus silmaümbruse muutuste tagajärjel. See võib tekkida sarvkesta ja muude silmahaigustega seotud spasmidest ja valust. See võib ilmneda siis, kui silm liigub tagasi orbiidile (enoftalmosse) või kui silm pärast tõsist vigastust või infektsiooni kahaneb. Mõnikord areneb entroopium pärast silmalaugude normaalse neuroloogilise funktsiooni kadumist.

HC (hereditary cataract) ehk pärilik katarakt

Pärilik katarakt on enimlevinud silmahaigus, mis tekib kindlas vanuses kas läätse tagumises või eesmises osas. Hallkaeks kutsutakse läätse hägustumist, mistõttu valgus ei pääse sealt läbi ja mis võib haiguse edenedes põhjustada pimedaksjäämist. Lääts võib hägustuda kas osaliselt või täielikult. Pärilik hallkae ilmneb tavaliselt noortel, alla kahe aasta vanustel koertel või koertel vanuses neli aastat ja hiljem.

PRA (progressive retinal atrophy) ehk progresseeruv võrkkesta atrofeerumine

PRA (progressive retinal atrophy) ehk progresseeruv võrkkesta atrofeerumine on silma fotoretseptorite haigus. See on pärilik haigus, mis põhjustab progresseeruvat nägemise kadu ja mis lõppeb looma pimedaks jäämisega. Haigusnähud algavad kanapimedusega – koer ei näe enam hämaras ja võib võõras kohas asjade otsa komistada. Hiljem kaob nägemine täielikult. Haigusel puudub ravi.

GM1, GM2 – gangliosidosis 1, GANGLIOSIDOSIS 2

GM1 gangliosidoos 

Gangliosidoos on pärilik lüsosümaalne salvestushaigus, mis on põhjustatud lüsosoomi ensüümide kadumisest. Lüsosoomid on raku organellid, mis toimivad seedetrakti kujul sisaldades ensüüme ja  vastutavad süsivesikute lagundamise eest.  

Koertel eristatakse kahte gangliosidoosi vormi: GM1 ja GM2. 

GM1 gangliosidoos on põhjustatud ensüüm β-galaktosidaasi defitsiidist, mille tulemuseks on GM1-gangliosiidi liigne kogunemine rakkude lüsosoomidesse, eriti aju- ja närvirakkudesse põhjustades kesknärvisüsteemi kahjustusi.  

Kliinilised tunnused avalduvad 5-6 kuu vanuselt ja nendeks on nägemisprobleemid, liikumisraskused, tasakaalukaotus, letargia, kasvupeetus, kaalulangus, lihasvärinad.  Haigus on progresseeruv ja surm saabub tavaliselt 15 kuu vanuselt. Gangliosidoos GM1 on pärilik haigus, mis antakse vanematelt nende järglastele edasi autosoomse retsessiivse pärilikkuse abil.  

Kuna tegemist on geneetilise haigusega, siis talle ravi ei esine.  

Koeratõud, kellel esineb GM1 vormi on shiba inu, siberi husky ja portugali veekoer. 

GM2 gangliosidoos on tingitud ensüüm β-heksosaminidaasi puudumisest.  

Koeratõud, kellel esineb GM2 vormi on toy puudel ja kuldne retriiver. 

Peitmunandilisus ehk krüptorhism

Peitmunadilisel täiskasvanud isasel koeral ei ole laskunud munandikotti üks või mõlemad munandid. Peitmunandilisust põhjustavad geenid pärinevad mõlemalt vanemalt, kuid mõjutavad vaid isaseid kutsikaid. Täpset pärilikkust ei ole veel kindlaks tehtud. Peitmunandilise koera puhul on soovitatav koer kastreerida, kuna kõhuõõnde või naha alla jäänud munanditel on kõrgenenud soodumus areneda kasvajateks. Peitmunandilist koera ei hinnata näitustel, ega tohi kasutada ka aretuses.