Rühm 5: Aasia spitsid ja sugulastõud

Aja möödudes muutus jahipidamine, kui eluliselt vajalik tegevus, spordiks. Kui 1639. aastal Jaapani riigipiir avati, hakati väljastpoolt Jaapanit sisse tooma erinevaid tõugusid. Eriti aastatel 1868-1912 toodi sisse settereid ja pointereid segamaks neid Jaapani tõugudega.

Jahimehed ja patriootilised intellektuaalid märkasid ohtu puhtaverelise shiba hävinemisele ning nad alustasid 1920ndatel tegevust säilitamaks shiba puhtad tõuliinid. Need vereliinid, mis õnnestus päästa on tänapäeva shiba baasiks varem mainitud shinshu-, mino- ja san in-shibast.

Mees, kes kõige rohkem aitas kaasa Jaapani algupäraste tõugude päästmisele oli Dr. Hirokichi Saito. Tema eestvedamisel loodi 5. mail 1928 Jaapani päritolu koeratõugude ühing Nihonken Hozonkai ehk NIPPO kolme mehe poolt: Tatsuo Nakajo – shinshu-shibade asjatundja, Masayu Ishikawa – mino-shiba ja Mazuso Ozaki – san in-shiba eksperdi poolt. Igaüks loetles ning kaardistas shibasid oma piirkonnas. (Suomen Kennelliito 2017,5-6)

Esimene rahvuslik koertenäitus toimus Tokyos 6. novembril 1932, kus esitleti muude tõugude seas ka ühte shibat ja kes sai tulemuseks suisho ken ehk soositud koer.

Aastatel 1920-1930 shiba inu populaarsus kasvas ja üha enam jaapanlasi tahtis oma perre shibat. Shiba levis maapiirkondadest linnadesse. 15. septembril 1934 pani NIPPO ühing kirja tõustandardi, kus shiba temperament on kirjeldatud kolme sõnaga: Kan-i, Ryosei, Soboku. (Club del Shiba Inu en España 2014. El Shiba Moderno)

Kan-i kehastab söakust ja julgust, meelekindlust ja alati ergast olekut.

Ryosei tähendabheasüdamlikkust, üllust ja lojaalsust.

Soboku võtab kokku koera lihtsa ja vaoshoitud oleku. (Doval 2014)

Sellegipoolest leidus kasvatajaid, kes tahtsid tõugu parandada ja ristasid shibat teiste Jaapani tõugudega, näiteks mikawaga (Club del Shiba Inu en España 2014. El declive y casi extincion del Shiba) ja kishuga (sealsamas, El Shiba Blanco), et saada kasvult kõrgem koer. Loodetud tulemused ei kandnud vilja.

Peale ebaõnnestunud aretustulemusi tunnistati 1936. aastal shiba inu Jaapani rahvuslikuks aardeks (Club del Shiba Inu en España 2014. Historia del Shiba Inu).

Teise maailmasõja (1939 – 1945) lõppedes oli hävinud suur osa mino ja san-in shibadest. Shinshu shibad jäid ellu tänu sellele, et elasid maapiirkondades, eemal suurlinnadest.  Loodi aretusprogrammid eesmärgiga kaitsta olemasolevaid shibasid ja panna alus tõu taastumisele. Selleks ristati allesjäänud mino ja sanin shibasid shinshu shibadega. Nii on need erinevad koeratüübid sulandunud tänapäeva shibaks ja see selgitab selle tõu eriilmelisust tänapäevalgi (Club del Shiba Inu en España 2014. Historia del Shiba Inu.).

Aastast 1920 kasutatakse ametlikult tõunimena sõna shiba inu, sest see oli selle tõu kõige levinum nimetus jaapanlaste seas.

Inu tähendab jaapani keeles koera. Ei ole täpselt teada kust pärineb sõna shiba. Shibale pakutakse kolme erinevat selgitust:

• kasvult väikesi asju nimetati varem jaapani keeles shibaks;
• shiba on jaapani keeles ka põõsaste punane värv sügiseses Jaapani metsas;
• shiba tähendab ka väikest põõsast ja tõule võidi kohaldada see nimi, sest jahti pidades pääsesid kasvult väikesed koerad hõlpsasti põõsastikust läbi. (Club del Shiba Inu en España 2014. De donde proviene Shiba Inu?)

Shiba karv ja kõrgus

Kõikidest Jaapani tõugudest on shiba inul kõige lühem karv. Karvkate seljal on mõnevõrra pikem kui külgedel, olles sirge ja tekstuurilt karm. Külgedelt on karv pehmem ja tihedam. Aluskarv on samuti pehme ja tihe. Sabakarvad on pikad, tihedad ja hoiavad turri.

Värvikombinatsioonidest on lubatud punane, must pruuni ja/või valge piirdega, seesam, must seesam ja punane seesam. Kõikidel värvitüüpidel peab olema urajiro. (FCI 2017,4) Urajiro tuleb jaapani keelsetest sõnadest ura ehk tagurpidi ja jiro ehkvalge. (Club del Shiba Inu en España 2014. Que es el Urajiro?) Eesti keelde tõlgituna valge tagakülg. Rahvusvahelise Künoloogilise Föderatsiooni ehk FCI standard kirjeldab urajiro mõistet järgnevalt: valged karvad koonu külgedel ja põskedel, lõua ja kõhu all, rinnal ja käppade sisekülgedel ja saba alapoolel. (FCI 2017,4)

Valgete või kreemikasvalgete karvade hulk ei ole määratletud, kuid peab olema mõõdukas – mitte liiga palju ega liiga vähe. Urajiro alla ei käi järgnevad valged märgid koera karvastikul:

• valged sokid, mis esikäppadel tohivad ulatuda küünarnukkideni ja tagajalgadel põlvedeni;
• sabaots;
• kutsikarv. Kutsikatel võib esineda rinnal valget laiku, mis hiljem asendub urajiroga. (Club del Shiba Inu en España 2014. De donde proviene Shiba Inu?)

Kuigi esineb ka valgeid shibasid, ei ole valge karvkate lubatud, sest viitab shiba ristamisele kishuga (Club del Shiba Inu en España 2014. El Shiba Blanco).

Isaste koerte turjakõrgus on 39,5 cm ja emastel 36,5 cm. Aktsepteeritakse 1,5 cm kõikumist üles- või allapoole (FCI 2017,5). Tähtis on jälgida, et iga koera kaal oleks kooskõlas tema suurusega, jäädes vahemikku 7-13 kg (emased 7-11 kg, isased 9-13 kg).

Shiba käitumine ja tervis

Ürgsest primitiivsest jahikoerast on tänapäeval saanud populaarne seltsikoer. Tõug on küll välimuselt muutunud meeldivamaks ja ühenäolisemaks, aga ta ei ole kaotanud oma algset truud iseloomu, head tervist ja tugevat jahiinstinkti. (Club del Shiba Inu en España 2014. El Shiba Moderno.)

Shiba on kahtlemata koguperekoer, ta on õpihimuline ja kergesti treenitav.Temaga saab käia näitustel, harrastada kuulekustreeninguid, agilityt, flyballi, frisbeed või käia temaga jahil, nagu käidi tema esivanematega. (Club del Shiba Inu en España 2014. Carácter y Educación).

Karvahooldus on kerge ja sellele kulub vähe aega. Kuna karv on lühike, siis ei teki pusasid ja piisab harjamisest 3-4 korda nädalas.

Shiba on vabas looduses liikuv ja elurõõmus. Ta sobib aktiivsele inimsesele, sest naudib pikki jalutuskäike, jooksmist ja mängimist. Tema tugev jahiinstinkt provotseerib teda armastatud omaniku juurest lahkuma, et jälitada mõnda lindu või looma, otsida hiiri või nuuskida kaugemal omaette. Ilma rihmata saab teda jooksma lasta ainult aiaga piiratud aladel. Shiba on põikpäine ja omanikel tuleb kindlasti oma koeraga läbida sõnakuulekuse algkoolitus, et tugevdada omavahelist kontakti. Õpetamisel sobib natuurilt tundlikule shibale positiivne kinnistamine.

Kodus on shiba vaikne ja rahulik. Teda võib pidada linnakorteris, sest ta on väga puhas ja sarnaneb oma harjumuselt pigem ennast pidevalt peseva kassiga kui koeraga. Shibad hauguvad väga harva, mistõttu ei tule ka naabritega probleeme. Lastele on shiba sobiv mängukaaslane ja pahanduste kaasosaline. Teisete koerte suhtes on ta uudishimulik, aga tihti soovib olla domineeriv.

Shiba on tugev ja vastupidav tõug, kes sõltuvalt elukvaliteedist võib elada 15. eluaastani. Shibadel esineb pärilikke haigusi, näiteks kederluu lukatsiooni, puusaliigeste düsplaasiat, toiduülitundlikkust, kirbuallergiat, atoopilist dermatiiti ja ka hambumusprobleeme. Shibadel peab olema käärhambumus ja võivad puududa üksikud hambad.