Tekst Tiina Toomet

Kuigi keegi meist ei kujuta hästi ette, et peaksime mõnd protseduuri, näiteks hamba väljatõmbamist, haavaõmblust, pimesooleoperatsiooni vms ilma tuimestuseta taluma, ei olegi väga kaugel minevikus aeg, kus kõik niiviisi toimuski. Ka anesteesia tekitas esialgu hirmu, on nüüdseks aga kordades turvalisemaks muutunud.

Kaasaegse anesteesia alguseks loetakse 16. oktoobrit 1846, kui hambaarst William Morton (1819–1868) ja kirurg John Warren (1778–1856) tegid Massachusettsi üldhaiglas ajalugu, kasutades edukalt eetrit valu ennetamiseks patsiendi lõualuu alt tüki eemaldamise operatsiooni ajal. Kirurgia kasutamist meditsiinis piiras tollal just kaasneva valu oht. Operatsioone püüti teha kiiresti, et oleks vähem aega valus ja verejooks oleks võimalikult minimaalne.

Aga kõik need sekkumised olid seotud suurte tüsistuste ja surma riskiga. Ligikaudu 80% operatsioonidest viisid raskete infektsioonideni ja 50% patsientidest suri kas operatsiooni ajal või pärast seda tekkinud tüsistustesse. Paljud patsiendid, kellel oli õnne ellu jääda, jäid kogu ülejäänud eluks psühholoogiliselt traumeerituks. 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse teaduslikud avastused sillutasid aga teed tänapäevaste anesteesiatehnikate väljatöötamisele.

Veterinaarmeditsiin oli 30 aastat tagasi umbes samas seisus – ärme jumala eest opereeri ja kui tõesti teisiti ei saa, siis äkki saab teha kohaliku tuimestusega, aga narkoos – ei, ei ja veelkord ei.